10 kuud hiljem.

Täna oli 7 liikumistundi, koosolek, 3 muusikatundi. Hääl on tugev, kurk ei valuta. Ma naudin taas oma tööd! Kurguvalu on ikka esinenud. Vähemalt 2x. Kuid ma ei hingelda enam joostes, mul ei ole suus pidev mädamaitse, ma ei sülita iga nädal mädakorke ja ma jaksan olla. Elu on täiesti muutunud.

10.päev ja edasi

Kuni siiani oli ikka jube kurguvalu ja süüa sain vaid püreestatud toitu. Sedagi paari lusikatäie kaupa.

Tänasest olen tabletivaba. Või no peaaegu. Tableti võtan vaid õhtul enne õhtusööki. Saan juba ise närida ja täiesti normaalset toitu süüa. öösel kisub kurk kuivaks ja valusaks. Siis joon Aloe Vera jooki väikeste lonksudega. Aitab.

Maitsmismeel on häiritud. Kogu aeg on tunne, nagu suus oleks kas midagi äärmiselt mõrudat või oleks midagi halvaksläinut põske pistnud. Nimelt hakkavad katud n.ö ära sulama või mandlitelt alla valguma. Sülitad aina rohelist sitket lima. Suht õõvastav.

Hääl on kahjuks veel väga nõrk. 5 minutit juttu võrdub veerandtunnise kurguvaluga. Tämber on paar tooni madalam, kui muidu. Vast ikka saan "oma hääle" tagasi.
Töölt sain ka kirja, et puhka ja ära tagasi kipu. Seal ootavat mind terve haiguste kompleks: silmapõletik, sügelised, põskkoopapõletik, kõhuviirus ning sarlakid. Seda ma ei taha ja kuna häält niikuinii ei ole, siis on hea põhjus kodus püsida.

Enesetunne on seevastu hea. Ei ole raske olla ja endast kahju. Hoopis mõtlen, kui hea on kodus olla enne pühi. Kuusk on juba ehitud, maja kaunistatud, õhtuti mitmekäigulised õhtusöögid. Laps on koolist tulles õnnelik - emme kodus ja aitab vajadusel õppimisel.
Kas naine peab tõesti niimoodi rabama, et kõike tehakse väsinult ja une arvelt? No mina igaljuhul naudin. Loen. Heegeldan. Küpsetan. Lobisen sõbrannadega. Mõnus.

5. ja 6.päev

Tabletid. Heegeldamine. Seriaalid.
Ei julge mitte midagi teha - ei koristada ega süüa teha. Aina istun.

Õhtul peale söömist (jogurt + püreesupp) sülitan kraanikaussi vereklombi. Süda hakkab peksma. Pakin kotikesse kõrvatropid (ilma nendeta ei saa haiglas ju magada!!!), näokreemid ja kammi. Teen õhtused protseduurid. Pesen ja panen selga tumeda pluusi, mida saab seljast kergelt ära võtta. Ellmisel korral oli mul kitsas pikkade varrukatega valge pluus. Polnud hea mõte.

Sülitan veelkord kraanikaussi. Sülg on puhas. Sülitan veelkord. Ikka puhas.

Ronin voodisse ja hoian kõril kilepiima pakki. Äkki jääb veri kinni! Tunnikese möödudes sülitan veelkord kaussi. Verd ei ole!

Magan terve öö rahulikult.

Kuuenda päeva hommikul on tugev kurguvalu. Manustan Solpadeine´i. Sinna kohe otsa verejooksu vähendava tableti ning antibiootikumi.
Poole tunni pärast tunnen meeletut iiveldust. Hea mõte kõik keemia tühja kõhu peale keerata! Joon klaasitäie jogurtit ja samal ajal panen 5 muna keema. Tohutu muna isu on. Iiveldab. iiveldab ikka veel. Lõpuks on munad valmis. Sõna otseses mõttes kugistan 2 muna alla. Need maitsevad nii head, et isegi kurguvalu ma ei märka.

Kell 10 helistan sõbrannale ja palun teda autojuhiks. Kell 12 on arstivisiit operatsiooniarstile, kuid tunnen nõrkust ja ei söenda üksi autorooli istuda. Sõbranna E on nõus ja ootab mind 11.15 autoga aia taga. Võtan kaasa oma heegeldamise. Eelmisel õhtul sain valmis oma kaelasalli ja olen vaimustuses. Küll ma olen andekas! Plaanin kududa veel mõne. Äkki sobivad kellegi kingipakki.

Arsti ukse taga on pikk järjekord. Ootame 15 min ja kohale kepsutab väike tüdruk, keda opereeriti samal päeval enne mind. Tal on käes lilled ja ta vadistab rõõmsalt emaga. Joob kõrrejooki ja sööb küpsist. Hea, et lapsed ei pea kannatama!

Dr. Annika Jüssi vaatab mu kurku ja hindab paranemist heaks. Ütleb, et kui ei teaks, ei leiaks veresoone kõrvetamise kohta üles. Kõlab hästi. Räägime veel toitumisest ja haiguslehest. Soovituslikult peaksin kodus olema 3 nädalat, kuna mul ei ole vaikne ja rahulik istuv töö. Eks vaatame. Haiguslehet lõpetama pean minema järgmisel nädalal. Arst loodab mind varem haiglas mitte kohata. Mina teda samuti mitte.

Sõidame koju. Sööme sõbranna E-ga minu maitsetut püreesuppi. Tema leiab selle olevat äärmiselt maitsva. Teeb kõrvale röstsaia singiga. See lõhnab isuäratavalt.

Õhtul veedame aega noorema poisiga teleka ees. On ju lotokolmapäev. Minu imestuseks hakkab poiss numbreid ette vuristama. Kolmkümmend neli, kuuskümmend kaks jne. Millal ta nii targaks on saanud. Kas 4.aastased oskavadki juba selliseid asju?

Lõpetan teleka ääres oma teise pitsist kaelasalli. Olen enda üle väga uhke. Enesetunne on ka hea.

3. ja 4.päev

Pühapäev algab kenasti. Ajan sisse kõik tabletid ja valuvaigistid. Tunnen end hästi. Söön kanapuljongit. Oi, kui hästi see maitseb. Mitte just liha, aga vähemalt lõhn on sarnane. Hapukoor aitab kõhukorina vastu.

On esimene advent ja loomulikult tuleb sellise hea enesetundega veidike toimetada. Korrastan riidekappi ja koristan sahtleid. Mõned jõuluteemalised kaunistused leiavad tee keldrist tuppa. Ilus on.
Lõuna ajal söön veel puljongit. See maitseks kuumana paremini, aga ei tohi. Peale sööki hakkab kurk väga valutama. Tunnen, kuidas miski asi on kurgus. Justkui mingi tükk. Ebameeldiv.

Vahin telekat ja tunnen suus imelikku maitset. Sülitan kaussi ja sealt vaatab vastu tumepunane veri. Poisid magama, ema lapsi vaatama ja autoga tagasi haiglasse. Autos sülitan pool kaussi verd täis. See lausa lõhnab, nagu veri.

Erakorralise uksest sisse astudes on kõik viisakas. Ootesaalis istuvad 2 ilmselt oma last ootavat lapsevanemat. Mõlemad loevad raamatut. Veidi śvipsis neiu jagab mobiilile oma emotsioone: kuidas ta oma jala ära väänas ja kuidas tal on jube sitt olla ja pidu jäi pooleli ja kõik on pekkis. Vaeseke.

Paari minuti pärast saan juba vastuvõtule. Õde vaatab mu kurku, kutsub valvearsti ja võtab samal ajal vajalikud analüüsid. Ma ei tunne valu, kuid verd aina voolab. Vähemalt olen haiglas.
Tuleb valvearst. Taaskord väga meeldiva suhtumisega. Tõmbab imuriga kurgust välja peopesasuuruse vereklombi. Seejärel tuleb ebameeldivam osa. Saan keeleluu alla 2 süsti. Need ei ole valusad, kuid kindlasti väga ebamugavad. Kohe valdab mind tunne, et olen alla neelanud puujupi, mis nüüd tihkelt kõris istub. Hakkan öökima. Veidi aja pärast suudan end talitseda ja arst hakkab veresooni kõrvetama. On veidike valus, kuid talutav. Lugesin eelnevalt, et see pidi olema väga hull protseduur. Ei ole. Natuke antakse mulle aega puhata ja siis kõrvetamine jätkub. Arst saab õnneks verejooksu kinni, kuid pean ööseks haiglasse jääma.

Taaskord 11.korrus. Samad sõbralikud näod. Minust saab patsient 10-4. Mulle tilgutatakse mingit veresooni tugevdavat ja verejooksu vähendavat vedelikku. Terve öö ei saa silmatäitki magada, sest mu vastas magab selle haigla meisternorskaja. Lõpuks palun endale tuua kõrvatropid. Kahjuks neid ei ole. Lahke õde pakub vatti. Topin selle kõrva ja saan natuke puhata. Kõige ebameeldivam on öö läbi süljekaussi sülitada. See ei ole tõesti mu kõige lemmikum tegevus.

Hommikul tuleb öine valvearst. Vaatab kurku ja tõdeb, et hetkel on kõik korras. Siiski hoiatab, et katud tahavad juba irduda ja võib tekkida uus verejooks. Saan koju kaasa verejooksu vähendavad tabletid.

Söök on sama, mis esimesel korral: jogurt ja hapukoor. Supi asemel on puder. Söön seda ja maitseb hästi. Kõht saab natuke isegi täis.

11.00 olen kodus ja keeran magama. Väljas on tohutu torm. Selline tunne, et viib majal katuse pealt. See ei lase mul eriti magada. Oleks justkui Siberi taigas. Õhtul vaatan uudistest, et tuul oli maha murdnud kõik suuremate linnade jõulukuused.

Päev möödub venides. Midagi teha ei julge ja aina sülitan kontrolli mõttes kaussi. Verd ei ole.
Õhtul jään tänu diclofenacile sügavalt magama. Magan vahelduva eduga 10 tundi. Ärgates on maja vaikne. Mees tööl, lapsed koolis ja lasteaias.
Käin duśśi all. Kaalun. Olen kaotanud peaaegu 2 kg. Vaatan ära kõikvõimalikud seebid ja sõbranna L toob mulle piduliku kaelasalli mustri. Kavatsen hakata heegeldama. Selleks palun tädil tuua poest suvalist lõnga ja heegelnõela. Sõbranna E tuleb ja viib läbi kiirkursuse tingmärkide mõistmiseks-meeldetuletamiseks. Tundub, et saan hakkama. Käsitööõpetaja oli koolis meil tugev. Hetkel saan talle saata oma mõttes tänusõnad. Nüüd vähemalt üks tegevus peale telekavahtimise juures.

Isa aitab mul voodipesu vahetada. Ma jaksaks seda ka üksi teha, kuid haige olles on nii hea end poputada lasta. Tädi L triigib ära pesu. Elu on nagu lill.

Nii möödub mu õhtu. Vahin telekat, heegeldan ja sülitan vahetevahel kaussi. Hirmuga elada on vastik.

1. ja 2. päev

07.15 olen Mustamäe haiglas. Registreerin end sisse ja lahke tädike juhatab mind koos kolme kaaskannatajaga 11.korrusele. Täidan mingid paberid ja mind juhatatakse palatisse. Olen patsient 5-1 (viies palat, esimene voodi).

Lahke õde tuleb mind kohe juhendama. Näitab kätte puldi, millega saab oma voodit igasugustesse imeasenditesse panna. Nagu filmis. Mulle tuuakse operatsioonikittel, mille selga ajan ja kannatlikult ootama jään.
Tunnen, et palatis on külm. Tõmban jalga sokid ja poen teki alla.

Orienteeruvalt 10.30 sõidutatakse mind operatsioonisaali. Jälle on kõik nagu filmis: silme kohal viksatavad mööda tuled. Siis olen kohal. Kõik näeb välja väga uhke ja peen. Maskides sõbralikud inimesed sebivad mu ümber. Kanüüli panek on ebameeldiv, süda hakkab aina kiiremini lööma ja suu kuivama - see on tilgast, mis mulle sisse lastakse. Saan näole maski ja kuulen, kuidas keegi küsib, kuidas ma end tunnen...

"Angelika, kuidas te end tunnete? Tehke silmad lahti!" kuulen esmalt. Pilt on veidi udune, kuid saan aru, et mind on viidud kuskile toibuma. Kurk on valus. Neelata ei lubata. Kõik, mis suus on, tuleb sülitada süljekaussi. Väga ilus see välja ei näe.

11.45 olen tagasi palatis ja leian endas jõudu kodustele sms saata. Olen elus ja ilmselt läks kõik hästi.

Aeg venib. Suigatan ja jälgin läbi udu, kuidas viiakse operatsioonile palatikaaslane. Tubli 4 tundi hiljem tuuakse ta tagasi. Minul on selleks ajaks juba kõvasti parem. Istun voodis ja sõnumineerin sõprade-perega.

Tuleb arst. Vaatab kurku. Hindab olukorra heaks. Võin hakata sülge alla neelama. See on pagana valus.

Mulle pannakse valuvaigistav tilk. Minuarust see neelatamisvalu vastu ei aita. Üldine olukord muutub siiski paremaks. Siis tunnen iiveldust. See on narkoosi tagajärg. Mulle süstitakse midagi iivelduse vastu. See aitab kohe.

Öö. Kõrvalvoodis olev naine oigab terve öö. Ma ei tea, mida temaga tehti seal kõik need 4 tundi. Nina on tal kinni seotud ja ta ei näinud juba õhtul hea välja. Tundub imelik nuriseda oma valu üle. Annan siiski kella ja palun valuvaigistit. Sõbralik õde jookseb kohe tilka tooma. Hakkab kergem. Öö möödub mingis poolunes. Ei saa vinguda. Kõik on hästi.

8.00 paiku tuleb arst. Vaatab mind üle ja saan paberid. Pean tarbima valuvaigisteid ja antibiootikumi. Tagasi arstivisiidile pean tulema 4 päeva pärast. Mõistlik.

Saan taas valuvaigistit ja mu ette tuuakse hommikusöök. Kõht on juba väga tühi. Pool ööd olen mõelnud lihale. Minu ees on 3 kaussi: jogurti, hapukoore ja piimasupiga. Pigistan sisse jogurti. Seejärel pool kaussi hapukoort. Piimasupp tundub ilmselge liialdusena. Kõht on ikka tühi. Tunnen iiveldust ja saan selle vastu süsti.

Kell 10.00 istun autos ja sõidan kodu poole. Olen väga väsinud ja kurk valutab.

Päev möödub magades ja valuvaigisteid tarbides. Õhtul saabuvad lapsed. Teen rõõmsat nägu ja suudan süüa natuke jogurtit. Hirmus liha isu on.