1. ja 2. päev

07.15 olen Mustamäe haiglas. Registreerin end sisse ja lahke tädike juhatab mind koos kolme kaaskannatajaga 11.korrusele. Täidan mingid paberid ja mind juhatatakse palatisse. Olen patsient 5-1 (viies palat, esimene voodi).

Lahke õde tuleb mind kohe juhendama. Näitab kätte puldi, millega saab oma voodit igasugustesse imeasenditesse panna. Nagu filmis. Mulle tuuakse operatsioonikittel, mille selga ajan ja kannatlikult ootama jään.
Tunnen, et palatis on külm. Tõmban jalga sokid ja poen teki alla.

Orienteeruvalt 10.30 sõidutatakse mind operatsioonisaali. Jälle on kõik nagu filmis: silme kohal viksatavad mööda tuled. Siis olen kohal. Kõik näeb välja väga uhke ja peen. Maskides sõbralikud inimesed sebivad mu ümber. Kanüüli panek on ebameeldiv, süda hakkab aina kiiremini lööma ja suu kuivama - see on tilgast, mis mulle sisse lastakse. Saan näole maski ja kuulen, kuidas keegi küsib, kuidas ma end tunnen...

"Angelika, kuidas te end tunnete? Tehke silmad lahti!" kuulen esmalt. Pilt on veidi udune, kuid saan aru, et mind on viidud kuskile toibuma. Kurk on valus. Neelata ei lubata. Kõik, mis suus on, tuleb sülitada süljekaussi. Väga ilus see välja ei näe.

11.45 olen tagasi palatis ja leian endas jõudu kodustele sms saata. Olen elus ja ilmselt läks kõik hästi.

Aeg venib. Suigatan ja jälgin läbi udu, kuidas viiakse operatsioonile palatikaaslane. Tubli 4 tundi hiljem tuuakse ta tagasi. Minul on selleks ajaks juba kõvasti parem. Istun voodis ja sõnumineerin sõprade-perega.

Tuleb arst. Vaatab kurku. Hindab olukorra heaks. Võin hakata sülge alla neelama. See on pagana valus.

Mulle pannakse valuvaigistav tilk. Minuarust see neelatamisvalu vastu ei aita. Üldine olukord muutub siiski paremaks. Siis tunnen iiveldust. See on narkoosi tagajärg. Mulle süstitakse midagi iivelduse vastu. See aitab kohe.

Öö. Kõrvalvoodis olev naine oigab terve öö. Ma ei tea, mida temaga tehti seal kõik need 4 tundi. Nina on tal kinni seotud ja ta ei näinud juba õhtul hea välja. Tundub imelik nuriseda oma valu üle. Annan siiski kella ja palun valuvaigistit. Sõbralik õde jookseb kohe tilka tooma. Hakkab kergem. Öö möödub mingis poolunes. Ei saa vinguda. Kõik on hästi.

8.00 paiku tuleb arst. Vaatab mind üle ja saan paberid. Pean tarbima valuvaigisteid ja antibiootikumi. Tagasi arstivisiidile pean tulema 4 päeva pärast. Mõistlik.

Saan taas valuvaigistit ja mu ette tuuakse hommikusöök. Kõht on juba väga tühi. Pool ööd olen mõelnud lihale. Minu ees on 3 kaussi: jogurti, hapukoore ja piimasupiga. Pigistan sisse jogurti. Seejärel pool kaussi hapukoort. Piimasupp tundub ilmselge liialdusena. Kõht on ikka tühi. Tunnen iiveldust ja saan selle vastu süsti.

Kell 10.00 istun autos ja sõidan kodu poole. Olen väga väsinud ja kurk valutab.

Päev möödub magades ja valuvaigisteid tarbides. Õhtul saabuvad lapsed. Teen rõõmsat nägu ja suudan süüa natuke jogurtit. Hirmus liha isu on.