3. ja 4.päev

Pühapäev algab kenasti. Ajan sisse kõik tabletid ja valuvaigistid. Tunnen end hästi. Söön kanapuljongit. Oi, kui hästi see maitseb. Mitte just liha, aga vähemalt lõhn on sarnane. Hapukoor aitab kõhukorina vastu.

On esimene advent ja loomulikult tuleb sellise hea enesetundega veidike toimetada. Korrastan riidekappi ja koristan sahtleid. Mõned jõuluteemalised kaunistused leiavad tee keldrist tuppa. Ilus on.
Lõuna ajal söön veel puljongit. See maitseks kuumana paremini, aga ei tohi. Peale sööki hakkab kurk väga valutama. Tunnen, kuidas miski asi on kurgus. Justkui mingi tükk. Ebameeldiv.

Vahin telekat ja tunnen suus imelikku maitset. Sülitan kaussi ja sealt vaatab vastu tumepunane veri. Poisid magama, ema lapsi vaatama ja autoga tagasi haiglasse. Autos sülitan pool kaussi verd täis. See lausa lõhnab, nagu veri.

Erakorralise uksest sisse astudes on kõik viisakas. Ootesaalis istuvad 2 ilmselt oma last ootavat lapsevanemat. Mõlemad loevad raamatut. Veidi śvipsis neiu jagab mobiilile oma emotsioone: kuidas ta oma jala ära väänas ja kuidas tal on jube sitt olla ja pidu jäi pooleli ja kõik on pekkis. Vaeseke.

Paari minuti pärast saan juba vastuvõtule. Õde vaatab mu kurku, kutsub valvearsti ja võtab samal ajal vajalikud analüüsid. Ma ei tunne valu, kuid verd aina voolab. Vähemalt olen haiglas.
Tuleb valvearst. Taaskord väga meeldiva suhtumisega. Tõmbab imuriga kurgust välja peopesasuuruse vereklombi. Seejärel tuleb ebameeldivam osa. Saan keeleluu alla 2 süsti. Need ei ole valusad, kuid kindlasti väga ebamugavad. Kohe valdab mind tunne, et olen alla neelanud puujupi, mis nüüd tihkelt kõris istub. Hakkan öökima. Veidi aja pärast suudan end talitseda ja arst hakkab veresooni kõrvetama. On veidike valus, kuid talutav. Lugesin eelnevalt, et see pidi olema väga hull protseduur. Ei ole. Natuke antakse mulle aega puhata ja siis kõrvetamine jätkub. Arst saab õnneks verejooksu kinni, kuid pean ööseks haiglasse jääma.

Taaskord 11.korrus. Samad sõbralikud näod. Minust saab patsient 10-4. Mulle tilgutatakse mingit veresooni tugevdavat ja verejooksu vähendavat vedelikku. Terve öö ei saa silmatäitki magada, sest mu vastas magab selle haigla meisternorskaja. Lõpuks palun endale tuua kõrvatropid. Kahjuks neid ei ole. Lahke õde pakub vatti. Topin selle kõrva ja saan natuke puhata. Kõige ebameeldivam on öö läbi süljekaussi sülitada. See ei ole tõesti mu kõige lemmikum tegevus.

Hommikul tuleb öine valvearst. Vaatab kurku ja tõdeb, et hetkel on kõik korras. Siiski hoiatab, et katud tahavad juba irduda ja võib tekkida uus verejooks. Saan koju kaasa verejooksu vähendavad tabletid.

Söök on sama, mis esimesel korral: jogurt ja hapukoor. Supi asemel on puder. Söön seda ja maitseb hästi. Kõht saab natuke isegi täis.

11.00 olen kodus ja keeran magama. Väljas on tohutu torm. Selline tunne, et viib majal katuse pealt. See ei lase mul eriti magada. Oleks justkui Siberi taigas. Õhtul vaatan uudistest, et tuul oli maha murdnud kõik suuremate linnade jõulukuused.

Päev möödub venides. Midagi teha ei julge ja aina sülitan kontrolli mõttes kaussi. Verd ei ole.
Õhtul jään tänu diclofenacile sügavalt magama. Magan vahelduva eduga 10 tundi. Ärgates on maja vaikne. Mees tööl, lapsed koolis ja lasteaias.
Käin duśśi all. Kaalun. Olen kaotanud peaaegu 2 kg. Vaatan ära kõikvõimalikud seebid ja sõbranna L toob mulle piduliku kaelasalli mustri. Kavatsen hakata heegeldama. Selleks palun tädil tuua poest suvalist lõnga ja heegelnõela. Sõbranna E tuleb ja viib läbi kiirkursuse tingmärkide mõistmiseks-meeldetuletamiseks. Tundub, et saan hakkama. Käsitööõpetaja oli koolis meil tugev. Hetkel saan talle saata oma mõttes tänusõnad. Nüüd vähemalt üks tegevus peale telekavahtimise juures.

Isa aitab mul voodipesu vahetada. Ma jaksaks seda ka üksi teha, kuid haige olles on nii hea end poputada lasta. Tädi L triigib ära pesu. Elu on nagu lill.

Nii möödub mu õhtu. Vahin telekat, heegeldan ja sülitan vahetevahel kaussi. Hirmuga elada on vastik.

1. ja 2. päev

07.15 olen Mustamäe haiglas. Registreerin end sisse ja lahke tädike juhatab mind koos kolme kaaskannatajaga 11.korrusele. Täidan mingid paberid ja mind juhatatakse palatisse. Olen patsient 5-1 (viies palat, esimene voodi).

Lahke õde tuleb mind kohe juhendama. Näitab kätte puldi, millega saab oma voodit igasugustesse imeasenditesse panna. Nagu filmis. Mulle tuuakse operatsioonikittel, mille selga ajan ja kannatlikult ootama jään.
Tunnen, et palatis on külm. Tõmban jalga sokid ja poen teki alla.

Orienteeruvalt 10.30 sõidutatakse mind operatsioonisaali. Jälle on kõik nagu filmis: silme kohal viksatavad mööda tuled. Siis olen kohal. Kõik näeb välja väga uhke ja peen. Maskides sõbralikud inimesed sebivad mu ümber. Kanüüli panek on ebameeldiv, süda hakkab aina kiiremini lööma ja suu kuivama - see on tilgast, mis mulle sisse lastakse. Saan näole maski ja kuulen, kuidas keegi küsib, kuidas ma end tunnen...

"Angelika, kuidas te end tunnete? Tehke silmad lahti!" kuulen esmalt. Pilt on veidi udune, kuid saan aru, et mind on viidud kuskile toibuma. Kurk on valus. Neelata ei lubata. Kõik, mis suus on, tuleb sülitada süljekaussi. Väga ilus see välja ei näe.

11.45 olen tagasi palatis ja leian endas jõudu kodustele sms saata. Olen elus ja ilmselt läks kõik hästi.

Aeg venib. Suigatan ja jälgin läbi udu, kuidas viiakse operatsioonile palatikaaslane. Tubli 4 tundi hiljem tuuakse ta tagasi. Minul on selleks ajaks juba kõvasti parem. Istun voodis ja sõnumineerin sõprade-perega.

Tuleb arst. Vaatab kurku. Hindab olukorra heaks. Võin hakata sülge alla neelama. See on pagana valus.

Mulle pannakse valuvaigistav tilk. Minuarust see neelatamisvalu vastu ei aita. Üldine olukord muutub siiski paremaks. Siis tunnen iiveldust. See on narkoosi tagajärg. Mulle süstitakse midagi iivelduse vastu. See aitab kohe.

Öö. Kõrvalvoodis olev naine oigab terve öö. Ma ei tea, mida temaga tehti seal kõik need 4 tundi. Nina on tal kinni seotud ja ta ei näinud juba õhtul hea välja. Tundub imelik nuriseda oma valu üle. Annan siiski kella ja palun valuvaigistit. Sõbralik õde jookseb kohe tilka tooma. Hakkab kergem. Öö möödub mingis poolunes. Ei saa vinguda. Kõik on hästi.

8.00 paiku tuleb arst. Vaatab mind üle ja saan paberid. Pean tarbima valuvaigisteid ja antibiootikumi. Tagasi arstivisiidile pean tulema 4 päeva pärast. Mõistlik.

Saan taas valuvaigistit ja mu ette tuuakse hommikusöök. Kõht on juba väga tühi. Pool ööd olen mõelnud lihale. Minu ees on 3 kaussi: jogurti, hapukoore ja piimasupiga. Pigistan sisse jogurti. Seejärel pool kaussi hapukoort. Piimasupp tundub ilmselge liialdusena. Kõht on ikka tühi. Tunnen iiveldust ja saan selle vastu süsti.

Kell 10.00 istun autos ja sõidan kodu poole. Olen väga väsinud ja kurk valutab.

Päev möödub magades ja valuvaigisteid tarbides. Õhtul saabuvad lapsed. Teen rõõmsat nägu ja suudan süüa natuke jogurtit. Hirmus liha isu on.