Tabletid. Heegeldamine. Seriaalid.
Ei julge mitte midagi teha - ei koristada ega süüa teha. Aina istun.
Õhtul peale söömist (jogurt + püreesupp) sülitan kraanikaussi vereklombi. Süda hakkab peksma. Pakin kotikesse kõrvatropid (ilma nendeta ei saa haiglas ju magada!!!), näokreemid ja kammi. Teen õhtused protseduurid. Pesen ja panen selga tumeda pluusi, mida saab seljast kergelt ära võtta. Ellmisel korral oli mul kitsas pikkade varrukatega valge pluus. Polnud hea mõte.
Sülitan veelkord kraanikaussi. Sülg on puhas. Sülitan veelkord. Ikka puhas.
Ronin voodisse ja hoian kõril kilepiima pakki. Äkki jääb veri kinni! Tunnikese möödudes sülitan veelkord kaussi. Verd ei ole!
Magan terve öö rahulikult.
Kuuenda päeva hommikul on tugev kurguvalu. Manustan Solpadeine´i. Sinna kohe otsa verejooksu vähendava tableti ning antibiootikumi.
Poole tunni pärast tunnen meeletut iiveldust. Hea mõte kõik keemia tühja kõhu peale keerata! Joon klaasitäie jogurtit ja samal ajal panen 5 muna keema. Tohutu muna isu on. Iiveldab. iiveldab ikka veel. Lõpuks on munad valmis. Sõna otseses mõttes kugistan 2 muna alla. Need maitsevad nii head, et isegi kurguvalu ma ei märka.
Kell 10 helistan sõbrannale ja palun teda autojuhiks. Kell 12 on arstivisiit operatsiooniarstile, kuid tunnen nõrkust ja ei söenda üksi autorooli istuda. Sõbranna E on nõus ja ootab mind 11.15 autoga aia taga. Võtan kaasa oma heegeldamise. Eelmisel õhtul sain valmis oma kaelasalli ja olen vaimustuses. Küll ma olen andekas! Plaanin kududa veel mõne. Äkki sobivad kellegi kingipakki.
Arsti ukse taga on pikk järjekord. Ootame 15 min ja kohale kepsutab väike tüdruk, keda opereeriti samal päeval enne mind. Tal on käes lilled ja ta vadistab rõõmsalt emaga. Joob kõrrejooki ja sööb küpsist. Hea, et lapsed ei pea kannatama!
Dr. Annika Jüssi vaatab mu kurku ja hindab paranemist heaks. Ütleb, et kui ei teaks, ei leiaks veresoone kõrvetamise kohta üles. Kõlab hästi. Räägime veel toitumisest ja haiguslehest. Soovituslikult peaksin kodus olema 3 nädalat, kuna mul ei ole vaikne ja rahulik istuv töö. Eks vaatame. Haiguslehet lõpetama pean minema järgmisel nädalal. Arst loodab mind varem haiglas mitte kohata. Mina teda samuti mitte.
Sõidame koju. Sööme sõbranna E-ga minu maitsetut püreesuppi. Tema leiab selle olevat äärmiselt maitsva. Teeb kõrvale röstsaia singiga. See lõhnab isuäratavalt.
Õhtul veedame aega noorema poisiga teleka ees. On ju lotokolmapäev. Minu imestuseks hakkab poiss numbreid ette vuristama. Kolmkümmend neli, kuuskümmend kaks jne. Millal ta nii targaks on saanud. Kas 4.aastased oskavadki juba selliseid asju?
Lõpetan teleka ääres oma teise pitsist kaelasalli. Olen enda üle väga uhke. Enesetunne on ka hea.
No comments:
Post a Comment