3. ja 4.päev

Pühapäev algab kenasti. Ajan sisse kõik tabletid ja valuvaigistid. Tunnen end hästi. Söön kanapuljongit. Oi, kui hästi see maitseb. Mitte just liha, aga vähemalt lõhn on sarnane. Hapukoor aitab kõhukorina vastu.

On esimene advent ja loomulikult tuleb sellise hea enesetundega veidike toimetada. Korrastan riidekappi ja koristan sahtleid. Mõned jõuluteemalised kaunistused leiavad tee keldrist tuppa. Ilus on.
Lõuna ajal söön veel puljongit. See maitseks kuumana paremini, aga ei tohi. Peale sööki hakkab kurk väga valutama. Tunnen, kuidas miski asi on kurgus. Justkui mingi tükk. Ebameeldiv.

Vahin telekat ja tunnen suus imelikku maitset. Sülitan kaussi ja sealt vaatab vastu tumepunane veri. Poisid magama, ema lapsi vaatama ja autoga tagasi haiglasse. Autos sülitan pool kaussi verd täis. See lausa lõhnab, nagu veri.

Erakorralise uksest sisse astudes on kõik viisakas. Ootesaalis istuvad 2 ilmselt oma last ootavat lapsevanemat. Mõlemad loevad raamatut. Veidi śvipsis neiu jagab mobiilile oma emotsioone: kuidas ta oma jala ära väänas ja kuidas tal on jube sitt olla ja pidu jäi pooleli ja kõik on pekkis. Vaeseke.

Paari minuti pärast saan juba vastuvõtule. Õde vaatab mu kurku, kutsub valvearsti ja võtab samal ajal vajalikud analüüsid. Ma ei tunne valu, kuid verd aina voolab. Vähemalt olen haiglas.
Tuleb valvearst. Taaskord väga meeldiva suhtumisega. Tõmbab imuriga kurgust välja peopesasuuruse vereklombi. Seejärel tuleb ebameeldivam osa. Saan keeleluu alla 2 süsti. Need ei ole valusad, kuid kindlasti väga ebamugavad. Kohe valdab mind tunne, et olen alla neelanud puujupi, mis nüüd tihkelt kõris istub. Hakkan öökima. Veidi aja pärast suudan end talitseda ja arst hakkab veresooni kõrvetama. On veidike valus, kuid talutav. Lugesin eelnevalt, et see pidi olema väga hull protseduur. Ei ole. Natuke antakse mulle aega puhata ja siis kõrvetamine jätkub. Arst saab õnneks verejooksu kinni, kuid pean ööseks haiglasse jääma.

Taaskord 11.korrus. Samad sõbralikud näod. Minust saab patsient 10-4. Mulle tilgutatakse mingit veresooni tugevdavat ja verejooksu vähendavat vedelikku. Terve öö ei saa silmatäitki magada, sest mu vastas magab selle haigla meisternorskaja. Lõpuks palun endale tuua kõrvatropid. Kahjuks neid ei ole. Lahke õde pakub vatti. Topin selle kõrva ja saan natuke puhata. Kõige ebameeldivam on öö läbi süljekaussi sülitada. See ei ole tõesti mu kõige lemmikum tegevus.

Hommikul tuleb öine valvearst. Vaatab kurku ja tõdeb, et hetkel on kõik korras. Siiski hoiatab, et katud tahavad juba irduda ja võib tekkida uus verejooks. Saan koju kaasa verejooksu vähendavad tabletid.

Söök on sama, mis esimesel korral: jogurt ja hapukoor. Supi asemel on puder. Söön seda ja maitseb hästi. Kõht saab natuke isegi täis.

11.00 olen kodus ja keeran magama. Väljas on tohutu torm. Selline tunne, et viib majal katuse pealt. See ei lase mul eriti magada. Oleks justkui Siberi taigas. Õhtul vaatan uudistest, et tuul oli maha murdnud kõik suuremate linnade jõulukuused.

Päev möödub venides. Midagi teha ei julge ja aina sülitan kontrolli mõttes kaussi. Verd ei ole.
Õhtul jään tänu diclofenacile sügavalt magama. Magan vahelduva eduga 10 tundi. Ärgates on maja vaikne. Mees tööl, lapsed koolis ja lasteaias.
Käin duśśi all. Kaalun. Olen kaotanud peaaegu 2 kg. Vaatan ära kõikvõimalikud seebid ja sõbranna L toob mulle piduliku kaelasalli mustri. Kavatsen hakata heegeldama. Selleks palun tädil tuua poest suvalist lõnga ja heegelnõela. Sõbranna E tuleb ja viib läbi kiirkursuse tingmärkide mõistmiseks-meeldetuletamiseks. Tundub, et saan hakkama. Käsitööõpetaja oli koolis meil tugev. Hetkel saan talle saata oma mõttes tänusõnad. Nüüd vähemalt üks tegevus peale telekavahtimise juures.

Isa aitab mul voodipesu vahetada. Ma jaksaks seda ka üksi teha, kuid haige olles on nii hea end poputada lasta. Tädi L triigib ära pesu. Elu on nagu lill.

Nii möödub mu õhtu. Vahin telekat, heegeldan ja sülitan vahetevahel kaussi. Hirmuga elada on vastik.